Astilbe (Astilbe) on madala juurestikuga ja puituva risoomiga mitmeaastaste rohttaimede perekond kivirikuliste (Saxifragaceae) sugukonnast. Astilbesid on kokku u 30 - 35 liiki, mis looduslikult on levinud Kesk- ja Ida-Aasias, sh Jaapanis, ja Põhja-Ameerikas. Eestis kasvatatakse peamiselt suvel õitsevate püsililledena hübriidse Arendsi päritoluga astilbe (A. arendsii) rohkeid, valgete, roosade, punaste või lillade õitega sorte ehk aedastilbesid. Samuti tuntakse meil ka jaapani astilbet (A. japonica), Davidi astilbet (A. davidii) ja hiina astilbet (A. chinensis). Aedastilbed on külmakindlad püsikud, mis eelistavad poolvarjulist, parasniisket ning huumusrikka pinnasega kasvukohta. Võib kasvada ka täisvarjulisel või täiesti päikeselisel kohal, kui on niiske pinnas, sest astilbed ei talu läbikuivamist. Astilbed on kenad rühmadena püsilillepeenardes, kus võiks kõrvuti kasvatada mitut erinevat värvi sorti. Hästi sobivad nad veekogude äärde. Murus kasvatamisel võib tekkida raskusi umbrohtudest puhastamisega, sest nt orasheina risoom kipub astilbe omaga hästi läbi põimuma, kust on teda praktiliselt võimatu kätte saada. Lõikelillena on astilbed ilusad, kuid vähepüsivad. Õisikud sobivad kuivatamiseks. Astilbet on mugav paljundada jagamise teel. Selleks tuleb puhmas välja kaevata ja puitunud risoom terava noaga tükeldada nii, et iga risoomi tüki külge jääks vähemalt üks pung. Jagamist võib teha kevadel, mai algul, või ka augusti lõpus. Astilbede istutamisel peaks vahekauguseks jääma circa 40 - 50 cm. Mõnede aastate möödudes, kui puhmad on tihedalt kokku kasvanud, tuleks astilbed jälle välja kaevata, väiksemaks tükeldada ning uuesti parajate vahedega maha istutada. Põuasel suvel vajab astilbe rikkalikku kastmist. Parimaks lisatoitainete andmise viisiks on orgaanilise väetisega multšimine. Soodsate kasvutingimuste ja hea hooldamise korral võib astilbe 10 või enam aastat kasvada samal kohal. Sordid erinevad enamasti puhma kõrguse, õite kuju ja värvi ning õitsemise aja poolest.

Tagasi