Aubrieeta (Aubrieta), tuntud ka kui murutuder, kivikress ja sinipadjake. Aubrieeta on rohttaimede perekond ristõieliste (Brassicaceae) sugukonnast. Looduslikult leidub neid umbes 12 liiki mäestikes Itaaliast Iraanini. Aubrieetad on madalakasvulised kevadel õitsevad püsililled. Oma nime on taimeperekond saanud Prantsuse maalikunstniku, Claude Aubriet´i (1668 – 1743) auks, kes lilledest vahel suurde vaimustusse sattus. Eestis kasvatatakse kiviktaimlais kahte liiki: harilikul aubrieetal (A.deltoidea) on õied lillakassinised, ja aed-aubrieetal (A. x cultorum) ka roosad, helesinised, punased ja harva valged. Enamasti on koduaedades nähtavate aubrieetade puhul tegemist harilikust aubrieetast (A. deltoidea) aretatud hübriididega. Seemned võib külvata taimede ettekasvatamiseks aprillis – mais tuppa potti või kasvuhoonesse, kuid võib mais külvata ka otse kasvukohale aias või kiviktaimlas. Parim temperatuur seemnete idanemiseks on 15 - 18ºC, seeme idaneb 2-3 nädalat. Külvidele ei ole soovitav peale asetada katet, kuna vajavad tärkamiseks valgust. Jälgi hoolega, et külvid läbi ei kuivaks. Pikeerimisel on soovitav vahekaugus 5cm x 5cm, kasvukohale istutamisel 15cm x 15cm. Ühes grammis on umbes 600 seemet. Ettekasvatatud taimed võib hilissuvel või varasügisel istutada kasvukohale, kus nad õitsevad järgmisel kevadel, aprillis – mais. Kasvamiseks sobib aubrieetale päikeseline kuni poolvarjuline paik. Kõige rikkamalt õitsevad kergel lubjakal, kuid toitaineterikkal mullal, kuid kasvavad rahuldavalt ka tavalisel aiamullal. Võivad aastaid ühel kohal kasvada moodustades järjest suurema padjandi. Talveks on soovitav katta kuuseokstega, sest varakevadine päike võib kahjustada taime igihaljast lehestikku. Kahjustunud osad tuleb kevadel lõikusega eemaldada. Nii võib ka vanu taimi noorendada.

Tagasi